Nii, eelviimane nädal sai alguse:).

Ega tänasest palju rääkida ole. Olen ikkagi ju õpilane - õpin alles - kiirustada ei saa, sest siis läheb untsu. Reede lõpetasin sellega, et mässasin teksidega kanga nurkasid vormistada. Ma päris mitu korda küsisin nii ühe kui teise käest, et kuidas seda nurka korrektselt vormistada - et kas on äkki mõni soovitus või nipp varuks. Pole! Öeldi, et lihtsalt tuleb kruttida ja keerata ja lõigata.... tundega;). Keegi kätt külge ka ei pannud, ei näidanud ette ega miskit. Ju see nurkade sättimine on nii loomulik nende jaoks. Ühesõnaga ise kruttisin, keerasin, lõikasin, pingutasin ja said sellised nurgad. Ümber ei pidanud tegema, järelikult oli "Bien".

Täna hommikul pidin esmalt ühe lõpetamata serva paika saama ja siis ootasid mind esinurgad. No isegi pildil on näha, et kangast on seal ikka palju. Taaskord kutsusin ühe töötaja ja palusin suuniseid. Ta tuli lahkesti, pingutas kanga nurgas paika, pani ühe teksi sisse (all pildil näha) ja siis kätega seletas kuidas üks serv ja teine serv peaks paika saama. Jutt ja käeliigutused olid ilmselt tema jaoks piisavad, et ma oskaks edasi toimetada. Ja mis peamine - tuleb lõigata. See lõikamise ülesanne tekitab minus alati veidi hirmujudinaid, kuna ma kardan liiga palju ära lõigata. Juurde ju ei pane pärast. Samas tool juba nii "valmis", et uuesti küll ei tahaks hakata kangast panema. Kui olin juba tükk aega sättinud ja mõõtnud (aga mitte lõiganud), kõndis boss mööda. Pidasin ta kinni ja uurisin, et kas ma oma voltimisega olen õigel teel. Tuli välja, et täitsa õigel teel. Tema samuti ei lasknud detailidesse, et anda mulle selge viide, arusaam kus kohast ja kui palju võiks kääridega sisselõikeid teha. Ta tegi käega mõned liigutused ja ütles "köt, köt, köt!" (see on siis inglise keele sõnast "cut"). Siinjuures pean vahepalana mainima, et bossile hirmsasti meeldib see sõna "köt". Alguses kui ta seda inglisekeelset sõna kasutama õppis, siis tegi see talle koledasti nalja, sest prantsuse kanad pidid just sedasi häälitsema "köt-köt-köt":).

No ega mul muud üle jäänud, kui hakkasin nurkasid vormistama, kangast lõikuma ja nööpnõelaga paika sättima. Ilunaelad pidid igasugused võnked ja muhud kenasti välja võtma.

Kui kangas paigas, hakkasin ilunaelu kinnitama. Vat see oli üks raske töö. Kusjuures kõik käisid mind nö "lohutamas" vahepeal - esimesed korrad pidigi väga keeruline olema:). Asja keerukus nt seljatoe puhul on selles, et kuna raam on kitsas, siis naela paigutus peab olema väga timmitud st õiges kohas. Väga lihtsalt võib tekkida olukord, kus nael väljub teisel pool raami valest kohast - ja siis on raam rikutud.

All pildil minu tänane varustus...

Päeva lõpuks kõike valmis ei saanudki. Loodan, et homme...

Täna veidi enne lõunat käisid külas Argo ja Roman. Kasutan siin nende pilte...

Sellised asjalikud;)...

Sedasi me töökojas töötamegi... Minu punane toolike on ka pildil...

Õhtul peale tööd tegin järjekordse matka. Ilm oli väga mõnus, soe. Täna käisin ühes pargis. Kahju, et piltidega ei ole võimalik seda ilu ja meeleolu adekvaatselt edasi anda...