Täna pikka juttu pole:).

Tool sai eile vatiiniga kaetud, täna tuli see ära pealistada. Pean tunnistama, et ma ei saa aru mis materjaliga on tegu. Meenutab nahka, aga nagu pole ka. Hullult venib igal juhul. Esimese asjana, tuli see panna klambritega paika. Kindlasti käis sellega kaas tugev pingutamine ja silumine. Nagu ikka, esmalt servad, viimasena nurgad.

Seejärel lõikasin servad korrektseks ning taaskord jõudis aeg ilunaelte kätte. Siinkohal pean tunnistama, et minu jaoks see klambrite ja ilunaelte segutamine on arusaamatu - ei meeldi. See lihtsalt ei ole ilus. Nii või teisiti jääb mingil määral klambreid veidike ilunaelte alt paistma. Mitte ainult minu töös. Vaatasin ka ühe kolleegi toole, täpselt sama. Pean tunnistama, et see asi on seniks minu jaoks hämming.

Naelad said paika. Ka seekord oli kõige keerulisem just see seljatoe alune naelarida. Mitmed sh boss astusid ligi ja andsid mulle arusaadavalt märku, kui raske see ikka saab olema. Eks peamine selle juures on see, et hoogsa haamerdamisega puitu ära ei rikuks. Kui oled algaja haamerdaja, siis võib vahel selliseid kontrollimatuid liigutusi tekkida:). Õnneks neid ei tekkinud ja kõik naelad said paika,  lisavigastusi tekitamata.

Järgmiseks tuli mul puiduserv ja naelad üle pintseldada tumeda vahaga. Ilmselt viimase lihvi andmiseks. Silmale mõjus tulemus väga hästi.

 Ja kõige viimaks oli vaja toolile lisada tolmuriie. Võib ühekorra arvata, kui püüdlik ma selle "käekirja" toimetamisega olin. 

Valmis tool...

Tumbaga olid suhteliselt sarnased toimingud. Esmalt pidin kattematerjali kenasti pingutades peale saama. Enne ikka servad, siis nurgad:)

Enne päeva lõppu pidin tumba katma ka juteriidega. Millega see katta tuleb, selle saan teada vast homme.

Täna astus poest läbi kohaliku kutsekooli õpetaja (see kes poltserdamist õpetab). Ta uudistas mu pikalt valminud punast tooli. Pidin näitama talle ka pilte vahepealsetest tooli valmimise etappidest. Nagu eksam oleks olnud. Vaatas mu tooli, siis vaatas mulle otsa ja kiitis. Oli rahul. See kõike toimus vaid üksikute inglise keelsete sõnadega. Aga nagu ikka, kehakeel ja miimika on piisav, et tajuda teise inimese rõõmu. Ilmselt tema rõõm oli pigem selles, et meil bossiga koostöö sujub. Eks õpetaja oli ka ikka väga murelik, kui ta esimesel päeval mind sinna poodi viis ja nö üle andis - teades, et me bossiga ei oma ühtegi keelt, mis meid teinetseisele arusaadavaks teeks.