Täna hommikuks olid mu praktikakoha töötajad ja ka boss ilmselt eilsest keele ehmatusest üle saanud. Aina rohkem ja rohkem üritasid leida ühist keelt minuga. Tegid juba üksikuid sõnu kasutades inglise keeles naljagi. Peamine, et neil lõbus oleks, siis mul vähem stressi:).
Päeva alguseks pidin lõpetama eilsed sidumised.
Nagu juba eile mainisin, siis vedrude sidumine on veid erinev õpitust. Samas kui täna seal töötava Mariga rääkisin, mainisin talle, et minu jaoks oli vedru sõlmede teema üllatav. Selle peale ta selgitas, et see sidumine ja see kuidas ma seda tooli teen, on traditsiooniline variant. Järelikult on veel mingi variant olemas:). Ta arvas, et ju ma saan seda ka proovida.
Nii järgmiseks siis vedrude katmine. Boss ütles, et ma naelutaks kõik servad kenasti kinni, et nurga tuleb lõikab ise. Siin ta siis on...
Mina siis usinasti tegin teised nurgad (nii esimes kui tagumise) kohe tema järgi. Paremal pool on minu tehtud;).
Sõrmed on naeltest päris valusad. Klambripüstolit näen ainult bossi peos. Vahel tahaks ise ka täristada, aga olgu - teen seda siis kodus. Seal ju pooleli olevad asjad ootavad mind.
Järgmiseks pidin õmblema vedrud katteriide külge. See oli täitsa tuttav tegemine. Ei mingeid vimkasid.
Nii, järgmiseks siis aasade õmblemine heina paigaldamiseks. See oli taaskord veidi erinev koolis õpitust. Pidin kahe sõrme kõrgused aasad jätma. Esmalt siis ring ümber põhja ja siis kaks üle põhja jooksvat õmblust. Pildil kenasti tintekaga markeeritud. Huvitav oli selle juures see, et kõik need kolm õmblust pidin ma lõpetama sõlmega ehk migit lahtist nööri pihku ei jäänud, et kogu asja lõpus üle pingutada. Minu aju jaoks oli see veidi ebaselge, aga tegin nii nagu öeldi.
Hullamine heinaga... nii ma siis neid aasakesi täitsin. Instrueerimine heina koguse jms osa oli suhteliselt napp. Nagu tunnetamise küsimus või nii. Esimese portsu heina sättis boss paika. Ma nii väga üritasin silmaga fotografeerida seda kogust mis mul järgmiseks teha tuleb. Vohmisin siis nö oma tunnetuse järgi pallikesed paika.
No ja minu paigaldatud heinaga tool sai selline...
Siis tuli boss ja kukkus seda puhma sasima, samal ajal midagi rääkis ja viitas juustele. Siin allpool pildil on näha bossi käe poolt korrektselt sasitud heinapuhmas.
Päeav lõpp läks keeruliseks. Ilmselt boss väsib ja siis muutub kärsituks. Seletas mulle päris pikalt mis ma tegema pean, no ei saa aru. Ainus mis sain aru oli see, et "nüüd tuleb rahulikul, tasapisi modelleerida", aga mis formaati, see jäi veidi selgusetuks. Mässasin ja mässasin jupp aega, boss läheb ming hetk mööda, vaatab ja ütleb "gud!" (see tähendab siis "hea") ning läheb toimetab oma toimetamisi. Ma siis muudkui silun ja mudin asja nö paremaks, võttes aluseks just selle koha toolilt, mis sai mõni hetk tagasi bossi tunnustuse osaliseks. No ausalt, kaua mässasin. Siis kiikas boss uuesti tööd ja lasi mõned kohad ümber teha. Ja ega selles ümber tegemises ka midagi hullu ole, lihtsalt kurb, et ei saa tema soravast jutust aru. Ilmselt on seal palju toredaid suuniseid.
JA veel, Reveli linnakese ja kooli kohta ma ilmselt suurt midagi ei kirjutada ei jõua. Õnneks käis alles hiljuti siin HKHK õpetaja Epp kelle blogis on suurepäraselt kirjeldatud Revel'ist ja sellega seonduvast.
Nii põnev ja tõesti teeb kadedaks. Ootan juba järgmisi postitusi:)
VastaKustutaNii äge! Aga see jutt, et Sa prantsuse keelest aru ei, tundub jama. Igati tip-top töö! Järelikult mõistad naha ja ihukarvadega ;-)
VastaKustutaHahaaa, Erika... Sinu mõttekäik on nagu tunnustus teostusele... tegelikult pinge, keelte erinevuse osas, on päris suur. Boss on enam kui nõudlik. Ja tal on väga selge hoiak, üle prantsuse keele pole miskit. Seda tunnen oma nahal iga päev. Seega kui ta viskab ühe "gud", siis see on ilmselt ülim tunnustus;). Õnneks reedel oli neid ca 4-5 tk. Oli mõnus tunne minna nädalavahetusele.
Kustuta