Tänase päeva mõte võiks olla taaskord modelleerimine.

Alustaks siiski eilsest. Käisin õhtul jooksmas ja sattusin sellise perekonna juurde:

Arvestades kui väike see linnake on, siis mind hämmastab kui palju kenasid, armsaid kujukesi on siin igale poole paigaldatud. Eilne foto vast annab veidike seda fiilingut edasi:)

Täna siis alustasin seal kus eile pooleli jäi - esiserv oli paigas. Boss oli rahul. Lahti ei pidanud midagi lammutama. 

Järgmiseks oli vaja paika saada tooli tagumine serv. Boss tuli ja pani esimesed täpsed liigutused paika ning usaldas ülejäänu minu teha. Mind aina ja aina paneb imestama millise loomulikkusega neid liigutusi tehakse. Samas arusaadav, see on ju kogemus. Antud tooli puhul on minu jaoks muidugi kena väljakutse just see voolujoonelisus. Ühtegi tervata nurka ei tohi jääda, midagi ei tohi lokkida jne... 

Selline on siis bossi poolt heaks kiidetud ja minu poolt teostatud tooli tagumine serv - laine pidi väga OK olema.

Järgmiseks tuli tooli küljed paika saada. Boss tegi kätega õhus paar sujuvat liigutust ja usaldas asja mulle. Selgitused selle juurde olid kõik muidugi kaunis ja voolavas prantsuse keeles.

... aga sain küljed paika. Ei tea kas see on intuitiivne kohaliku keele mõistmine või taban ma kehakeelt, igal juhul oli bossi arvamus, et tulemus on VÄGA HEA :). See tegi rõõmu. Boss on mul veidike selline toriseja tüüp. Häid sõnu ilmselgelt kergelt ei loobi. Pean ütlema, et iga päev on siiani olnud mul hetki kus mõtlen, et ma ei saa mitte millestki aru ja ma ei saa aru miks ma seda teen ja kuhu ma sellega jõuan. Samas, kui ma näen kasvõi millimeeter kvaliteetset tulemust, siis on see päev minu jaoks korda läinud - ma olen õnnelik. 

 Alloleval pildil on siis veel näha see tooli tagumise osa voolujooneline laine (ise voolisin:)).

Siin siis veel üks pildike voolimise tulemusest. 

Järgmine samm oli väga põnev. Lõpuks ometi sain nõelale ligi - kandi õmblused (raamatu järgi siis serva tugiõmblus. Mul on kaasas "Traditsiooniline polsterdamine" ;)). Antud toolil tuleb teha kolm õmblust. Esimese sammuna tuleb igas küljes teha üks nn näidisõmblus - see kõige viimane (kõige kitsam), paar pistet.

Tehtud näidispistete järgi tuleb nööpnõeltega teha väga täpsed mõõtmised järgmise kahe tugiõmblusrea osas. Mihkel näitas mulle lausa joonlauaga kuidas millimeetreid taga ajada, siis tuli boss ja tõstis kõik (veidi) ümber:) - loominguline ja professionaalne...

Alloleval pildil on näha kuidas oma sõrmekestega tuleb tajuda seda kandi ulatust ja siis nõel õigesse kohta pista ja et ta siis ka õigest kohast välja tuleks...tunnetamise (ehk siis kogemuse) küsimus..

Ja siis mind õpetati mõõtma seda nn näidis kandi ulatust, et oleks ikka piisav välja ulatumine.

Näidisõmblused paigas, pidin selle järgi nõelte või siis joontega paika panema õmbluskohad. Sinine värv tundus selline lootusrikas, valisin selle kriidi:)

Jooned paigas, asusin esimest nn serva tugiõmblust (puhas õpiku termin) tegema. Mis selle juures oli minu jaoks tavapärasest erinev, ei mingeid sõlmi ega sellelaadseid asju - kõik kena toore jõuga. Esmaspäeval võtan koolis tehtud nahast sõrmekaitsmed abiks:)

Alloleval fotol on näha see õmblus paberil. Tegelikul on see on salafoto (teise õpetaja ja õpilase juurest):

Lahe on see, et kuna ma tahan kaasa võtta maksimumi, siis kipun vahtima mis teised teevad. Sedasi hiilin ligi (nagu koolis) ja muudkui vaatan ja vaikselt fototan enda jaoks. Ja pean ütlema, et see hämming töötajate nägudel on vaatamist väärt:). Nad ei suuda ära imestada, et mulle absoluutselt kõik huvi pakub. 

Siin siis tänase päeva üks viimaseid pilte minu esimesest serva tugiõmblusest. Täpselt päeva lõpuks sain kogu ringi valmis (pildil küll veel poolik), aga kuna rõõm raske nädala lõppemisest oli nii suur, siis kummardasin ja ütlesin "Au revoir!". 

Esmaspäeval jube uue hooga;)