Pean tunnistama, et algselt ma püüdsin vältida selle blogi kirjutamist. Kuna Roman on selles osas väga usin, siis  mõtlesin, et mis me ikka dubleerime seda infot. Samas kui täna selgus, et Argo ja Roman on praktikal minust eraldi, siis tundus mõistlik anda edasi ka enda kogetu.

Alustan sellest, et eile võttis meid Toulousi lennujaamas vastu kohaliku kutsekooli inglise keele õpetaja Anne Laure (nimetan edaspidi lühemalt Anne). Väga tore ja rõõmsameelne inimene. Esimese asjana, kui autosse istusime, küsis ta - kes teist prantsuse keelt räägib. No, mis arvate, mis meil  selle peale öelda oli - mitte keegi. Talle tegi see olukord päris palju nalja, sest peale tema ei oskavat keegi kohalikest eriti inglise keelt. Minul hakkas igal juhul kõhe. Samal õhtul tutvustas meile Anne oma kooli õpetajat Jean Louisi, kes ei räägi mitte ühtegi sõna inglise keeles peale "Hello". Sama Jean Louis pidi meid täna hommikul mööda praktika kohti laiali jagama. Ja ta tõesti ei osanud inglise keeles muud peale tervituse. Vaatamata sellele korjas ta mu hommikul 8.30 kokkulepitud kohast auto peale ja sõidutas mind selle äri juurde, kus ma tööle pidin hakkama.

Õnneks vahemaad on siin väikesed - see ettevõte asub minu majutuskohast ca 1-2 km. Maja ise siis selline..

Tänasest päevast tean öelda, et seal ettevõttes töötab 5 inimest, boss teeb ise ka väga usinasti kõiki asju kaasa. Üldjuhul on tema ka see, kes mind juhendab.
Siin on näha õmblustuba.

Selles toas (alloleval pildil) töötan ka mina..

Kohe kõrval toas on kena salong

Hommikul oli bossi hämming üsna suur kui selgus tõsiasi, et praktikant ei oskagi sama keelt mida kõik teised soravalt valdavad:). Ja noh, selgus ka asjaolu, et keegi neist ei oska inglise keelt. Ausalt öeldes ega ma sellel keele teemal nii väga peatuda tahagi. Lihtsalt see hommikune elamus selle probleemi osas oli terav. Kõigi töötajate hulgast leidus õnneks üks neiu Marina, kes peale lõunat hakkas siiski minuga veidi kobamisi inglise keeles rääkima (vahendas bossi mõtteid ja õpetussõnu). Seega on mul nüüd veidi lootust, et saan asjadest aru:). 

Esimese asjana andis boss mulle väga vana tooli. Ütles, et pean selja- ja käetoed vanast materjalist ja naeltest täiesti puhtaks tegema. Lisan mõned pildid.

Siin siis valmis töö...

Lõuna on neil imeliselt pikk :). 1,5 h on tavaline, samas võib ka kaks tundi ära olla (eks sellevõrra tuleb ju ka kauem pärast tööl olla). Kuigi jah, nädala ajakava jäi siiski veidi segaseks. Siin see on...

Peale lõunat saabus minu tool, täitsa uus...

Esmalt pidin naeltega paigaldama sadulavöö (mitte mingeid vahesid ei tohtinud jätta)! Naeltega kinnitamine oli muidugi uus ja suurepärane kogemus. Siiani on minu haamerdamise kogemus ülimalt piiratud ja kui seda teha, siis ikka kahe käega - ühega hoiad turvaliselt naela paigal ja teisega haamerdad. Täna pidin suutma ühe käega hoida sadulavööd pigutiga väga täpselt paigal ning teisega haamerama. Sisuliselt jäi puudu täpselt üks käsi, mis hoiaks naela turvaliselt ühel kohal. Pean tunnistama, et sain kahe käega hakkama:). Naelte hulga valikust ja sadulavöö alguse otsade  (alla ja peale) keeramise loogikast ma lõpuni aru ei saanud. Tegin nii nagu boss käskis. 

Siin veel pildike lisaks - õppisin kuidas voltida sadulavöö toolijala ümber.. 

Järgmiseks vedrude õmblemine sadulavöö külge. Ega ma nii detailne nende piltidega oleks, aga tahan lihtsalt näidata mis nemad siin teisti teevad:). Ei mingeid sõlmi. Olgu, teglikult oli üks sõlm alguses ja teine lõpus. Lihtsalt õmblesime vedrud sadulavöö külge. Oluline oli vaid see, et vedru oleks korrektselt lukustatud ühe õmlusega vedru jala juurest (märgitud pildil).

Ja järgmiseks siis vedrude sidumine. Jälgige sõlmesid:)

Selline asi sai tänaseks õhtuks...