Kõik ongi lõppenud (selleks korraks;)). Nüüd oleme kodus. Viimane pildike lennujaamast...

Ja väike pildike rõõmasast perest...kui oleme teel koju...

Kui hästi lühidalt kokkuvõtta, siis oleks see järgmine:

1) vaatamata sellele, et ma kohalikku keelt ei osanud... saime omavahel kenasti hakkama;

2) kui ma oleks osanud kohalikku keelt - oleks ilmselt rohkem õppinud;)

3) väga rõõmus olen, et sain harjutada nii traditsioonilist polsterdamist, kui ka porolooniga;

4) ... ja eriti rõõmus olen selle üle, et sain ootamatult ka õmblemist harjutada (sh ka lõigete võtmist);

5) keskkonna vahetus soodustas täielikku keskendusmit praktikale. Päevad olid pikad ja väsitavad, kuid see eest sai sellest maksimumi;

6) tänud koolile ja õpetajatele, kelle toel see asi teoks sai. Tänud samuti reisikaaslastele - Argole ja Romanile! Aitäh kaasaelajatele!!! Samas kõige suurem tänu jääb paraku perele, kes mind väga, väga tagasi ootas:)

Täna jõudsime Toulousi. Kuna mina siin varem polnud ringi liikunud, siis otsustasin veidike linna avastada. Toulous on kuulus eelkõige punakat värvi tellistest ehitatud hoonete pärast Wikipedia ütleb, et seda linna kutsutakse "roosaks linnaks". Minu jalutuskäik sai alguse äärelinnast (lennujaama lähedal asuvast hotellist). Ilm oli õnneks soe, kuigi peamiselt pilves...

Hotellist Toulousi südalinna oli 7 km... kui alguses kõndisin.. olid majad ja kogu olemine väga sarnane Revel'i linnakese kogemusele. Mõtlesin, kus need punased popid tellised siis on... või tõi mind google map täitsa valesti:). No mingi hetk hakkas ikka õnneks koitma. Allolev pilt on tehtud ühe silla all...

Ja siis avanes kena vaade Canal du Midi'le. Väga kaunis vaade oli... ülimalt kahju, et fotoga ehedat emotsiooni ei ole võimalik edasi anda.

Ja siis need popid majad tulidki... Oli tõesti ilus...

Siin veel üks fragment kanalist. Vahepeal piilus ka päike pilve tagant välja... Üsna kosutav... Ilmaga on muidugi see tore asi, et need viimased 4 nädalat on siin palju sadanud ning valdavalt on ilm pilves... Esimesel nädalal ütlesin oma praktika kohas, et Eestis toimuv ning kohalik ilma värk on ikka täitsa sassis omavahel. Kohalikud möönsid, et ei mäletagi millal nii kole on sellel ajal olnud. Viimasel päeval, kui meie õmbleja kuulas raadiost uudiseid... tuli naerdes minu juurde ja näitas oma telefonist sinna sisestatud teksti tõlget - et siis järgmise nädala esmaspäevast pidi ilm Revelis minema suurepäraseks... ma ei hakka siin pikalt kommenteerima kui palju see olukord talle nalja tegi....

Hm, pean nüüd veel ära mainima, et minu tänane läbitud kilomeetrite arv oli 21,9:)... Enesetunne on väga hea...

Prantsusmaa praktika viimane tööpäev.
Kuna viimase päevad tegelesin usinasti õmblemisega, siis täna oli aeg nö otsad kokku tõmmata. Sain oma halli kotikese valmis. All pildil on see koos näidisega.

Sai tehtud voodri ja taskuga...

Kuna päeva lõpuni oli veel aega, siis tegin veel ühe mini-koti, ka voodriga :). Kanga valisin spetsiaalselt sama mis oli minu tehtud toolil - et jääks midagi mälestuseks.

Sellised mu teosed siis on....

Päev veeres õhtasse, tänasin siiralt oma õpetajaid. Kontaktid on olemas. Ilmselt (vaatamata keele erinevusele) jääme siiski omavahel suhtlema. 

Lubasin, et kunagi astun nende juurest läbi. Kui kutsusti tagasi, siis peab ju tulema;)

Homme liigume Revelist Toulousi. Kui saan mõned toredad pildid, siis lisan need siia blogisse. Suures pildis midagi erialat ma siia blogisse ilmselt enam ei lisa;)

Täna hommikul boss tunnistas, et tal on kahju sellest, et ma olen viimaseid päevi nende juures.  Ta oli tõesti täiesti usutavalt mossis. Kontrast esimese nädala ja tänase vahel tundub üüratu:). Ilmselt nüüd on see hetk kus tuleks vist tööd küsida:).

Hommikul kohendasin eile töös olnud diivanipadja nurki ning seejärel läksin selle sisu toimetama. Tegemist on diivanipadja nö mini versiooniga - lihtsalt selleks, et saaksin harjutada. 

Tore on see, et ma tahan kõik selle ära mahutada enda lennupagasisse (tõesti ei tea kuidas).

Alloleval pildil on näha 10 cm ja 3 cm porolooni liitmine (3 cm poroloon oli 1 cm väiksem võrreldes 10 cm porolooniga). See äärte omavaheline ühtlaseks sidumine on minu jaoks veel keeruline, aga tulemus oli väidetavalt vastuvõetav.

 Kõige selle peale ikka ja alati vatiin...

Sai selline istumisalune ...

Boss tegi JÄLLE veidi huumorit ka. Kui olin padja sisu ilusti kesta sisse silunud, tulid nad kogu meeskonnaga seda kontrollima. Vaatasid, patsutasid ja siis meeskondlikult plaksutasid:). Jälle oli tunne nagu oleks olnud eksamil.

All pildi on kaks värskelt valminud lemmikut ....

Kui viimane padi sai lõpuks valmis, tekkis hämming, et kuidas sisustada järgmine osa päevast. Minu õmblejast õpetaja pakkus, et võiks veel midagi õmmelda. Minu esimene emotsioon oli muidugi see, et mul ei mahu enam lennukile pakitavatesse kohvritesse ilmselt mitte midagi... aga siis leidsime toreda konsensuse - õmmelda väike kotike, kus saaks igasugu tarvikuid hoida. No daamidel on ikka selliseid vaja ning lisaks, mina pole selliseid varem ju õmmelnud ka. Taaskord - mõeldud, tehtud!

Esteks valisin kanga ja siis asusin lõikeid võtma ning lõikama. Eeskujuks oli pildil olev roheka pruunika jumega kott.

Külgmiste osade tarvis tegin lõiked...

Et asi ikka võimalikult keerukas oleks, siis otsustasime teha kotikesele ka voodri ning sellele omakorda ka tasku. Pildil on näha voodrile õmmeldud tasku...

Päeva lõpuks jõudsin kotikese õmblemisega peaaegu lõpusirgele. Kuna tegemist ei ole ilmselgelt meie valdkonna peamise tegevusega, siis päris igat detaili ei hakanud siia blogisse lisama. Samas ise olen väga rõõmus, sest igasugune õmblemine tuleb mulle vast ainult kasuks. Homme on vaja kotile teha veel mõned õmblused, siis peaks valmis olema. Seega, homme on jälle tore hommik - sest ma tean mis mind ees ootab....

Alustan kohe ühest eilsest toolist - see mille põhjale panin elastikvöö, lõikasin ja liimisin porolooni ning lõpuks lisasin vatiini. Kuna kangas saabis eile sellel ajal, mil ma oma patja õmblesin, siis boss kattis selle istumise ise kangaga ära. Boss muidugi arvas, et kõik tuli just nii kena, sest põhi oli hästi tehtud;). Tool sai selline...

Päeva alustasin padja õmblemisega, täpsemalt tuli mul käsitisi peitepistega kinni õmmelda see osa kustkaudu sai padjale lisatud sisu. Ilmselt oleks padjal võinud rohkem sisumaterjali olla. Oleks vast ilusam jäänud. Aga noh, ma pean ju kuidagi sellega lennukisse mahtuma ju ka.

Kui padjake sai valmis, tekkis küsimus, mis edasi. Dominic küsis, et kas ma tahaks veel õmmelda. Minule sobis see hästi. Ta tegi ettepaneku, et sedapuhku võiks teha veidi keerulisema asja - lukuga padja. Selleks pidin kõigepealt leidma sobiva kanga ning sisi hakkasin toimetama.

 Kindlasti ei tohtinud unustada, et igale detailile tuli ära märkida kanga ülemine osa.

Lõpuks sain ka overloki taha. Sellega oli nii tore täristada.

Järgmiseks palus Dominic märgistada igal detailil keskkoha.

Siis hakkasime tegema ettevalmistusi luku õmblemiseks.

Siin tuli jällegi appi klammerdaja. Õmlemise lihtsustamiseks klammerdasin kanga ja luku kokku.

Selline sai klammerdatud lukudetail.

Kui lukk sai vastava detaili külge õmmeldud, siis võtsin keedri õmblemise ette.

Keeder valmis, õmblesin selle põhiosas külge. Nurkade õmblemist tuli hoolega jälgida. Keedri otsad tuli ilusti kokku "sulatada". Selleks pidin väga täpselt kahe osa liitumiskoha kokku õmblema. Järgmiseks lõikasin ära üleliigse kanga ning ka paela otsad lühemaks. Kärpimisel oli tähtis jälgida, et otsad omavahel korrektselt ühilduks. Ja siis õmblesin kogu selle viimase lahtise osa põhiosas külge.

Järgmise sammuna pidin sellele kõigele liitma servatüki. Esimalt ikka klabritega, siis õmlusmasinaga... 

Alloleval pildil näha, et serv ja lukuga detail on kinnitatud klambritega padja põhiosale.

 Mõõtmist ja pusimist oli selle lukuga detaili ning serva omavahelisel klapitamisel. Ega see keeruline olnud, aga kuna tegemist ikkagi millimeetritega, siis pidi väga täpne olema.

Dominic näitas mulle ühe (serva ja lukuga detaili liitmise) õmbluse ette...

Siin on juba minu valmistatud nurk. Sisuliselt sai padjakate täna valmis. Homme hommikul kohendan veidike ühte nurgaõmblust. Lisaks pidime homme padja täitmisega tegelema. Eks pildi, päris asjast, teen siis kui kõik valmis.

Nagu viimastel piltidel näha, siis täna lõpuks oli ka väike tööõnnetus. Kui lõikasin keedri otsasid parjaks, võtsin veidi sõrmenukil olevat nahka ka kaasa:). Nii tore oli näha kuidas kõik mulle kaasa elasid. Küsisid õhtuni, iga tunni järel, et kas ma ikka tunnen end hästi;). Eks verejooks ehmatas neid veidi ära. Mina muudkui naeratasin ja kinnitasin, et kõik on suurepärane (laske mul ainult õmmelda).

Viimase nädala tegus teisipäev...

Tänast päeva alustasin eile lõpetamata tööga - mis oli kolmanda tooli lammutamine. Siin väike fragment (enne lammutamist) vanadest vedrude sidumisest...

Kui viimane tool sai naeltest/teksidest puhtaks, siis näitas boss mulle uut tooli ning selle põhjal asetsevat raami. See raam oli minu järgmine töö.

Esmalt siis elastikvöö paigaldamine. Pean tunnistama, et boss on üsna rõõmus selle üle, et suudan juba  järgmisi samme kiirelt aimata, vaatamata meie keele erinevusele. Tõesti, ta räägib mulle soravas prantsuse keeles ja ma saan aru;)

Siin siis toolipõhi, kus vööd paigas. Järgmiseks kolm kihti porolooni (1 kord 3 cm ja 2 korda 1 cm).

Alloleval pildil on valmis lõigatud poroloonid. Need liimisin taaskord kiht kihilt põhjale (alustades väikseimast).

Kui poroloon oli põhimõtteliselt paigas, siis pidin selle servad kinni liimima - ülimalt sujuva üleminekuga. Vot see oli keeruline. Mässasin päris korralikult sellega. Poroloon ei kinnitunud korralikult puitraamile. Mingi hetk Jean-Michel tuli ja ütles toredasti, et probleem ei ole niivõrd minus, kui selles puitraamis. Puit oli libe ja liimi ei tahtnud hästi külge võtta. Küsisin, et ehk teine kord oleks mõistlik näiteks seda raami veidi karestada liimi tarvis. Ta arvas, et see oleks hea mõte küll.

Viimase sammuna lisasin vatiini. Peale seda jäi töö seisma, sest õige kangas polnud saabunud. Aga boss oli tulemusega rahul.

Peale viimast toimetamist (vatiini lisamist tooli põhjale), muutus boss veidike murelikuks. Ütles mulle, et ma pidin nii kiire olema oma tegemistes, et ta ei teagi mis nüüd kohe mulle ette anda. Siis peale mõningast arutelu õmbleja Dominic'iga pakkus boss, et kui ma tahan võiks veidi õmmelda. MUIDUGI TAHAN MA ÕMMELDA:). Samas õmblusmasin oli ju võõras ja ma ei teadnud mis tööd mulle pakutakse. Siis tuli päeva toredaim pakkumine - boss pakkus, et ma võin enda suva järgi valida tema kanga valikust ühe kanga ja teha endale mälestuseks Prantsusmaa reisist ühe toreda padja. Mõeldud, tehtud:)

Dominic andis mulle padja lõike. Vedasin selle kangale. Lõike paigal hoidmiseks oli abiks üks ütlemata tore valge "ussike". Väga mõnusalt hoidis lõike paigas - ei mingeid nõelu ega muud...

Lõikele pidin lisama õmblusvaru 1 cm...

Järgmise sammuna kasutasin teise padja põhja lõike võtmiseks esimest väljalõigatud padjakatet (et mitte mõõta jälle igast küljest/nurgast 1 cm).

Kui põhi osad oli välja lõigatud, siis lõikasin ka kangast ribad ka keedri õmblemise jaoks (pikkuseks oli padja ümbermõõt pluss 10 cm). Keedri kanga laius oli kenasti olemasoleva puidust latiga juba olemas (3 cm) - väga mugav:).

Alloleval pildil minu õmblusmasin. Kohutavalt armas oli see kuidas Dominic mind ca 10 korda hoiatas, et ma oma sõrmi nõela alla ei topiks. Tema ju ei teadnud, et ma koolis mõned õmblused olen ikka teinud;). Samas, olid tema hoiatused väga kosutavad, sest masina kiirus ja tundlikus tuli ikka läbi katsetada. Väga mõnus masin oli. Masina talla põlvega tõstmine oli küll vastupidine sellele mis ma kogenud olen, aga kõik toimis. Võin öelda, et saime masinaga sõbraks küll.

Siin pildike keedri õmblemisest...

Kuna minu valitud materjali polnud hulgi, siis pidi keedri panema kokku kahest osast. Siin pildil on näha liitekoht (ei midagi uut;)...

Ja siin siis õmblen keedrit katte külge...

Keedri liitmine. Lihtsalt mõõtsime keedri kanga ühe ja teise otsa liitesse ning õmblesime (hästi täpselt) kokku. 

Järgmiseks lõikasime keedripaela selliseks, et omavahel sobituks. Ja siis tuli õmmelda padja põhjaga kokku.

Selleks, et teine padja põhi saaks täpselt paika, tuli see klammerdada eelnevalt valminud põhja ja keedri külge. Mulle väga meeldis see klammerdamise mõte. Ei mingeid nõelu, traageldamist ega "lihtsalt hoidmist". Klambrite kasutamine oli väga mõnus, mugav ja nutikas - väga meeldis.

No nii, siis jätsime padja pealiskanga veidi ootele. Dominic ütles, et üldjuhul täidaks ta selle padja sulgedega, aga kuna sulgi hetkel pole, siis jääb see katki. Kuid vaatamata sulgede puudumisele soovis ta siiski lihtsalt harjutamise mõttes, et me õmbleme ka sisemise padja (nagu sulgede puhul tehakse) - mulle sobis. Pildil on näha sisemise padjakatte lõigete võtmine (õmblusvaru 1,5 cm).

Taaskord tuli lõigete võtmisel mängu tore valge raskus-"ussike"...

 Ja siis toodi mulle järgmine õmblusmasin. Sellega suristasin kokku padja sisemise katte.

Jällegi, masin oli mõnus, mugav. Alloleval pildil on näha ka väike spikker. Mina sain suunise õmmelda selle kõige esimese sälgu järgi...

Ja siis padja täitmine.... no oli see üks tore töö... Kui kõik sai piisavas mahus topitud, õmblesin käsitsi padja sisemise katte kokku. Õpetaja Dominic kiitis selle eest:)

Nüüd tegelesin padjakatte lõpetamata osaga. Viimane õmblus...siis klambrid välja... ja valmis ta oligi...

Ja siin see on... minu padjake. Sisu lisatud... jäänud on KÕIGE viimane õmblus. Ka see tuleb teha käsitsi. Dominic kinnitas selle kenasti nööpnõeltega laua külge - ikka selleks, et kõik oleks sirge ja laitmatud ning et oleks lihtne õmmelda.

Ja taaskord jäi väike lõpp tegemata;), ikka selleks, et mul oleks homme meeldiv uuesti tööle minna - siis ma tean mis mind seal ootab...